"See asi sai alguse üsna aasta algul. Jäime pärast Jääääre juubelikontserti Volga ette laulu jorisema, Indek Kalda, Riho Sibul ja mina, ootasime taksot ja sõpru, aeg venis... Aeg venis, ühe takso olime juba minema lasknud. Siis laulis Riho mingit Dietrichi laulu ja meie Kaldaga saksa tangosid... ja need ei lõppenud otsa. Ega me sõnu palju ei mäletanud, aga üks tango tuletas teise meelde ja joru muudkui kestis, vaikne ja musikaalne joru tegelikult, ega me õieti purjus olnudki.
Kalda arvas siis ühel päeval, et sellest öisest jorust võiks ju plaadi teha - vanadest tangodest - et kas mina tõlgiksin neid ühe CD-täie. Muidugi, arvasin mina, hakkasingi kohe pihta, luuletasin ja laulsin mitu nädalat. Mõnu läks juba teise tango juures nii suureks, et algversioonidele käega lõin: mõnel on ju algseid motiive sees, aga suuresti on sõnad mu enda luuletused. Sain tõesti mõnuga lasta - tango vabandab magususe välja, oma nime all ma ei saaks olla ei nii magus ega vanamoodne - aga minus on see külg ju kõvasti sees.
Nojah, poisid - Kaljujärv ja Lumiste ja Dvinjaninov ja Lunge ja Kalda - laulsid need siis korra läbi ja leidsid, et etendust nii lihtsalt ei saa. Plaadi võib ju saada, aga lauluõhtuks oleks ikka teksti ka vaja, kirjutagu ma midagi, mis lauludele vahe sisse teeb. Kirjutasingi, läksin jälle hoogu, kirjutasin terve näitemängu.
Mu näidend ei ole niisiis näidendina sündinud, kompositsioon ei ole iseseisev, ripub lauludest ära. Kirjutasin selle põhjal, mida mu ammusurnud isa mulle sõjast ja Pallasest rääkinud oli, natuke uurisin juurde ja rääkisin paari kunstiajaloolasega. Ajalooliselt on kõik üpris täpne - pildikesi Pallasest 1942-1944.
Viimastel nädalatel oleme Dvinniga arutanud, et peame osa stseene videosse tegema, et pillimehi ei saa näitlema sundida, ja et mõni noorem nägu võiks ka mängus olla... ja mõni noor naine. Töö lavastusega alles algab, mina olen lubanud kõigis proovides istuda, Silver Vahtre on lubanud kujundada, Dvinn lavastada."
Indrek Hirv, 2011
