Pühajärve armastus

Friedebert Tuglas suvitas esimest korda Pühajärve ääres 1904. aastal, ta oli 18-aastane. Ta alustas siis novelli "Pühajärv" kirjutamist, mis ilmus trükis katkenditena 1939. aastal. Peamiselt Pariisis elades kirjutas Tuglas romaani "Felix Ormusson", kus kasutas "Pühajärve" tollal ilmumata katkeid.

Suvitusromaani "Felix Ormusson" tegevuspaigaks on Lõuna-Eesti järveäärne talu. Otsest viidet Pühajärvele romaanis pole, kuid kirjandusloolased on kindlad, et mõeldud on nimelt Pühajärve. Sellele viitab ka Konrad Mäe maali kirjeldus romaanis.

Hiljem suvitas Tuglas Pühajärve-äärses Saare talus koos teiste Siuru rühmituse kirjanikega aastatel 1918–1925.

Noore Tuglase novellides on tegelasteks sulasneiud ja karjapoisid, kes suveööidüllis igavest armastust tõotavad; see on maastik inimeste ja tunnetega nagu seda tundis lihtsates oludes kasvanud autor. Kümme aastat hilisem Tuglas on käinud läbi poole Euroopast (ta oli 1906–1917 maapaos peamiselt Ahvenamaal ja Pariisis) ning ennast "intelligendiks näljutanud". Ta on esimese põlve haritlane, kes on kursis moodsaimate kunstivooludega, kuid kelle sõõrmeisse on veel jäänud laudalõhna.

Felix Ormusson on minategelane, kes saabub Euroopa südamest suvitama oma kodumaale, endise koolivenna tallu pastoraalsel järvekaldal. Felix tutvub samuti talus suvitavate õdedega, keda ta võluma ja võrgutama asub. Felix väljendab oma põlgust kõige suhtes, mis on loomulik ja vahendamata. See mõjub lokkava looduse keskel kohatuna ja irooniat tekitavana.

Lavastus "Pühajärve armastus" baseerub F. Tuglase romaanil "Felix Ormusson" ning novellidel "Pühajärv" ja "Suveöö armastus". "Felix Ormusson" on vaimukas, paradokse täis jutustus inimese kiirest võõrandumisest sellest keskkonnast, kust ta pärineb. Noore Tuglase juttudes ihkavad aga neiud ja noormehed just nimelt oma juuri lahti kiskuda ning minna linnadesse. Kus on siis see õige tasakaal?

Vastust otsime Otepää Suveteatri teisel hooajal Poslovitsa rannas, kus "Pühajärve sõjale ja rahule" järgneb "Pühajärve armastus".